Kui me räägime online olemisest, siis igal inimesel on hulk asju mida nad reaalselt (näost-näkku) ei teeks aga mille tegemine online mingi probleem ei oleks. Seda põhjustab asjaolu, et online e. virtuaalmaailma ei peeta reaalseks. Kui sa kedagi mõnitad/sõimad/trollad, siis sa tead küll, et teisel pool ekraani on ka inimene ja kujutad ette kuidas ta närvi läheb aga see ei tundu millegipärast üldse nii halb kui selle sama asja tegemine näost-näkku oleks. Võib-olla on selle põhjuseks see, et sa ei näe teist inimest... või hoopis et sa tead, et (erinevalt päris elust) ei ole ohtu jalaga näkku saada kui sa üle piiri lähed.
Ühe huvitava vaatenurga virtuaalse ja reaalse isiksuse võrdluseks sain ma jaapani animest nimega Sword Art Online. Süžee oli, et tuli välja uus VRMMORPG mis kasutas full dive tehnoloogiat (pm. kontrollis kõiki su 5 meelt ja lõikas su pärismaailmast täielikult ära). Kui esimesed 10 000 inimest seda mängima hakkasid, teavitas mängu looja, et välja logimine on võimatu ning kui sa mängus sured, siis sured sa ka päris maailmas... ainus võimalus sealt pääsemiseks on mängu 100 korrust kõik läbi teha. Ei läinud kaua kui hakkasid ilmnema ka psühholoogilised mõjud. Mõned inimesed ei suutnud näiteks oma "uue reaalsusega" leppida ja võtsid endalt elu... kas siis lootuses, et nii saab mängust välja või lihtsalt tahtsid et asi ükskord läbi saaks. Samas oli ka selliseid mängijaid, kes tapsid teisi mängijaid teades, et nad surevad ka päris elus. Peategelane tõi välja sellise huvitava vaatenurga, et tihti vaadatakse oma online tegelast/avatari kui täiesti iseseisvat üksust... mis kuidagi ei mõjuta su reaalset isiksust. Tegelikult on asi vastupidi... kuigi su avatari mõju ei ole eriti tuntav, siis lõpuks teed ju sina ise otsuseid, mitte avatar ja seega vastutad oma otsuste eest. Teisisõnu kui sa ikka pidevalt käitud võrgus halvasti, siis ei ole üldse imelik, et sellise käitumise aspektid hakkavad ka vaikselt reaalsesse maailma imbuma.
Paljudes online kommuunides (olgu nad siis suhtlusel põhinev või mängul) tekib tavaliselt mingi kindel hulk inimesi, keda sa paremini tundma õpid (World of Warcraftist on lugusid, kus mängus kohtunud inimesed on lõpuks lausa abiellunud) ja tavaliselt on ka mingi hulk nimesid, keda sa pidevalt chatis/mängus näed ja ära tunned. Paratamatult tekib sul nendega mingi seos... sa ei pruugi neist küll eriti hoolida aga sul kujuneb ikka oma arvamus... kes on tore, kes lollitab, kes on lihtsalt tõbras jne. Näitena võin ma tuua WoW-ist ühe kuulsa sündmuse mis juhtus 2006 aastal. Üks mängija (offline olles) sai südamerabanduse ja suri. Tema gild otsustas talle mängu sees matused korraldada. See sündmus sai (kuri)kuulsaks sellepärast, et üks teine gild otsustas seda matust raidida (ja tappis kõik kohalolijad ära) ning nende tehtud video levis nagu kulutuli (ja põhjustas suurt pahameelt). Sarnaselt WoW-ile oli ka Sword Art Online II (anime) lõpus üks lõik kus tuhanded mängijad kogunesid, et hüvasti jätta mängijaga, kes päris maailmas suremas oli (ta põdes surmaga lõppevat haigust ja veetis oma viimased hetked virtuaalses maailmas, kus ta ei tundnud valu ja oli liikumisvõimeline). Esmapilgul võib tunduda, et mängus kellegi matuse korraldamine (järjekorra moodustamine, et mingile 3D/2D avatarile austust avaldada) täiesti absurdne. Samas on kõik need tegevused sümboolsed... sõltumata kas need viiakse läbi kirikus või virtuaalses maailmas. Antud juhul on tähtis nende inimeste omavahelised suhted ja nende vaheline ajalugu.
Kokkuvõtteks ütleks siis, et kuigi suhtlus toimub võrgus, on suhtlejateks ikkagi üldjuhul inimesed. Ma arvan, et igaüks, kes internetti kasutab, teab et seal öeldut ei tohi südamesse võtta ja ma ei arvagi, et kogu internet järsku korralikuks hakkab (ning see ei ole antud postituse eesmärk). Teisi inimesi me kontrollida ei saa... ainult iseennast. Mina isiklikult vaatan asja niimoodi... kui sa kahtled, et kas öelda/teha midagi või mitte... siis mõtle kuidas sa ennast tunneks kui sulle midagi sellist öeldakse/tehakse.
No comments:
Post a Comment