Lugesin läbi 2. peatükki Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatust The Case for Copyright Reform ja järgnev on minu isiklik arvamus antud teemal. Kuna antud teemat ma sügavuti uurinud ei ole, siis kasutan ma pigem "aga mina arvan nii" tüüpi loogikat (mis ei pruugi reaalsusega alati kooskõlas olla). Laias laastus ütleks, et osade asjadega jään nõusse aga osadega mitte.
Autorite seisukoht paistab olevat, et autorikaitse seadused tuleks kas ümber töötada või päris ära kaotada. Nemad pooldavad ümber töötamist. Esimese punktiga mis nad välja tõid jään ma täielikult nõusse... kui sa ikkagi oled mingi autor, siis peaks sind ka sellena tunnistatama (ja keegi teine ei tohi sinu tööd enda omana esitada).
Tasuta (mitte-kommerts) jagamisega ma aga küll nõusse jääda ei saa. Ärge saage minust valesti aru... mulle meeldib saada tasuta asju nagu igale teisele inimeselegi aga antud juhul ei saa võrrelda 20+ aasta tagust tänapäevaga. 20 aastat tagasi oli küll juba päris kõvasti piraatlust aga suurem osa inimestest oli interneti ja tehnoloogiavõimalustega vähe tuttavad ja võtsid piraatlusest vähem osa. Väiksemate rikkumiste karistust võiks tõepoolest vähendada (ja mõnel juhul tõepoolest ära kaotada... näiteks kui sa naabrile paar laulu saadad või tahad Youtube videole muusika taustaks panna). Samas kui arvestada, et kui palju suurem tänapäeval netikiirus (ja kõvaketta maht) on, siis muusika/filmide/mängude/tarkvara tootjad kaotaksid astronoomilisi summasid. Millegipärast kui midagi netist tõmmata, siis on üldjuhul suhtumine selline, et "nad võivad seda endale lubada" või et "nad on selle ära teeninud" (ja selliseid firmasid nagu EA vaadates on natuke näha miks nii arvatakse). Selle peale tihti aga ei mõelda, et kui film piisavalt raha ei teeni, siis jääb ka järg tegemata (mis ei ole alati halb asi), kui muusika ei müü, siis ei ole muusikutel ka võimalik ära elada (ja ei tule järgmist albumit välja) jne. Te võite mõelda, et aga piraatlus käib ju praegu ka täie rauaga ja kõik suudavad ära elada aga vahe on selles, et piraatlus on küll suhteliselt levinud... on see siiski suuremalt jaolt ebaseaduslik... kujutage ette nüüd kui see nii ei oleks. Isegi kui kommerts eesmärgil ei tohi kasutada, siis mis keelaks kellelgi seada ülesse võrku/saiti filmide ja muusika jagamiseks... niikaua kuni nad selle pealt ei teeni on kõik seaduslik? Seal tuuakse näiteks, et vanasti oli nii, et kõike mida sa oma tehniliste vahendite abil teha võisid oli lubatud... samas tänapäeval on neid "tehnilisi vahendeid" kõvasti rohkem ja nad on kordades võimsamad. Ma leian, et see on naljakas kuidas autorid ise ka toovad selle punkti (hiljem) välja, et "kuidas autorid raha teenivad kui kõik tasuta on" ja siis ütlevad põhimõtteliselt, et see ei ole meie probleem... küll nad midagi välja mõtlevad (see ei kõla mitte nagu "teeme seda inimkonna hüvanguks" vaid pigem "ma tahan tasuta asju saada"). See on sama kui valitsus ütleks järsku, et me kaotame miinimum palga ära... küll te ise vaatate kuidas toit lauale saab (ja vaatamegi... aga see ei tähenda, et tegemist õige otsusega oleks).
Mis puutub ajajalistesse piirangutesse, siis nendega on tõepoolest kõvasti üle pingutatud. Kui me oletame, et autor elab 100 aastaseks (mida enamasti küll ei juhtu), siis praeguste seaduste järgi tuleks 170 aastat oodata enne kui keegi teine seda kasutada tohiks (mis näiteks IT sektoris on terve igavik). Sammuti, kui ei ole võimalik loomingu autorit tuvastada (või leida), siis võiks tõesti olla lühem aeg piirangutel (siin tuleb muidugi jälgida, et mis läheb "ei ole võimalik tuvastada" alla... "ma ei viitsi otsida" ei ole sama mis "pole võimalik leida").
Free sampling-i kohta ei oska ma kahjuks eriti palju öelda (sest ma ei ole seadustega nii detailselt kursis). Mida ma aga olen kuulnud on see, et osad inimesed kasutavad "fair use" lähenemist. Fair use (USA-s vähemalt) lubab kasutada (tavaliselt väikest osa) teiste inimeste materjalidest ilma luba küsimata nende materjalide kommenteerimiseks, otsingumootorites kasutamiseks, kritiseerimiseks, parodeerimiseks, uudiste tegemiseks, õpetamiseks jms. eesmärkidel. Eriti aktiivselt kasutatakse seda Youtubes (ja mitte alati õigesti).
DRM on minu arvates aga suur viga (mina vaatan seda eelkõige videomängude vaatevinklist). Olgem ausad... kui on piisavalt aega ja tahet, siis leitakse viis mööda igast takistusest. Mulle tundub, et rohkem kannatavad ausal teel toote soetanud inimesed DRM-i tõttu kui piraadid. Osadel mängudel on DRM halvasti mänguga seotud... kõige lihtsam näide on Always Online funktsioon. Mille puhul, nagu nimi vihjabki, pead sa mängimiseks internetiga (või siis täpsemini mängu tootjate serveritega) ühenduses olema. Esijalgu ei tundugi asi nii õudne... mul on püsiühendus ja legaalne mäng, et milles siis probleem? Paremini tehtud mängud lihtsalt teatavad, et ühendus on kadunud (ja näiteks su Achievementid ei salvestu vms), aga on ka neid mänge, mis (isegi üksikmängu puhul) lihtsalt julmalt viskavad sind mängust välja. Probleeme on veelgi... näiteks tihti võib DRM ise bug-e sisaldada ja kui ei sisaldagi, siis ressursse võtab ta ju ikkagi (ressursse, mis peaksid mängule minema). Teine asi on see, et vahel on sul ebastabiilne internetiühendus ning vahel on probleem mängu serverites ja sul aeg-ajalt kaob ühendus ära (ja kohe lendad mängust välja). Pikemas perspektiivis võib ka juhtuda, et mõned aastad hiljem firma läheb firma pankrotti (või pannakse serverid lihtsalt kinni)... siis on sul käes mäng mida sa ei saa mängida (mõni firma võib patchida asja küll ära aga ma pakuks, et paljud seda ei tee). Ma kujutan ette, et sarnaseid näiteid võib leida ka muude valdkondade DRM-ide kohta (muusika, filmid jne.)
Kokkuvõtteks ütleks, et ma arvan, et copyright peaks jääma alles aga sellega jään nõusse, et tihti on asjaga liiale mindud. Tegemist on keerulise teemaga, sest copyright peaks olema piisavalt leebe, et sa saaksid juba olemasolevaid asju ära kasutada aga samas piisavalt range, et selles olevaid auke ära kasutada ei saaks (näiteks blatantseks kopeerimiseks/pettuseks/jms.).
No comments:
Post a Comment