8. nädal - Kes on IT proff / IT juht?

Vanasti kui sa kuulsid sõna IT proff või IT juht, siis paljudel seostus sellega mingi patsiga poissi kes arvutitega tegeles. Keegi ei teadnud, et mida ta täpselt teeb ja tavaliselt ilmus ta välja ainult siis kui midagi katki läks. Ta rääkis üldiselt vähe ja sellest vähesestki jäi tihti pool arusaamatuks. Stereotüübid kujutasid teda kui nohikut/erakut, kes eriti suhelda ei osanud ja kelle hobid olid tavaliselt üsnagi "eksootilised". Samas tehnilist taipu tal oli nii et igasugused probleemid leidsid enamasti ikka lahenduse (mitte küll alati sellise lahenduse mida sina soovisid kuid siiski).

Tänapäeval on IT juhi roll muutunud. Enam ei piisa sellest kui sa hästi arvutitega toime tuled. Lisaks sellele on soovitav et sul oleks ka mõningane ärialane haridus ja loomulikult peaks sa oskama hästi suhelda (nii et kabinetis sa ennast enam peita ei saa). Tihti pead sa suhtlema erinevate osapooltega (juhatus, personal, koostööpartnerid, teised IT juhid, firmad jne.). IT juhina töötad sina välja firma tehnoloogilise arengusuuna (ja tavaliselt viid ka ellu). Sa vaatad, et millised kitsaskohad su firmas esinevad mida saaks IT abil parandada (ja siis esitad need juhatusele koos sobivate lahendustega). Siit tuleb ka see äri pool mängu. Firma juhid (enamasti) ei jaga tehnilist pool nii hästi (selle pärast nad ju sinu palkasidki) nii et sul tuleb neile asjad selgeks teha sellist keelt kasutades millest nad aru saavad. Võtame lihtsa näite... sa lähed ülemuse jutule, et oleks vaja paarkümmend tuhat eurot backup lahenduse püstipanemiseks. Kui sa hakkad talle seletama, et see on "igaks juhuks" et kui midagi juhtub (ja hakkad jahuma "best practice-ist" ja et kõik suuremad firmad teevad seda jne), siis see ei pruugi talle kohale jõuda ("Aga asi ju töötab. Milleks veel sinna raha kulutada" - saad sa tõenäoliselt vastuseks). Palju parem on seda äri seisukohalt seletada... tood näite, et mis juhtub kui server viskab sussid püsti. Seletad kuidas see täpselt firmat mõjutab (andmed lähevad kaduma, töötajad ei saa tööd teha, asjad seiskuvad jne.) ja siis tood välja, et kui palju firmal tänu sellele raha kaduma läheks (saamata kasum, tekkinud lisakulud jne.). Firmajuhte üldjuhul huvitab ROI (Return On Investment)... ehk kui nad kulutavad X summa IT arenduse peale, siis nad tahavad näha kust ja kuidas see kulutatud summa neile raha juurde toob (või eelmise näite puhul raha kaotamist väldib). Rahast rääkides... tavaliselt IT juhid teevad kahte tüüpi vigu... kulutatakse liiga palju (et saada see kõige viimane/uuem tehnoloogia mida tegelikult vaja ei ole) või vastupidi... ei julgeta üldse raha kulutada (ah ma nägin küll, et selline probleem võib tulla aga ma ei tahtnud raha raisata).

Veel tuleb IT juhile kasuks oskus inimesi juhtida (ja motiveerida). Kui sa tahad IT-st teha karjääri (mitte lihtsalt töökohta), siis alustada võid sa madalalt pulgalt aga karjääriredelil tõustes tuleb sul ikkagi mõnda meeskonda vms. juhtida. See tähendab, et sa mitte ei jaga ainult ülesandeid/käske vaid pead ka töölisi motiveerima et nad endast parima annaks. Juhipositsioon nõuab veel ka seda, et sa näeksid nö. suurt pilti (et sa saaksid aru kuidas asjad kokku sobivad, üksteist mõjutavad jne.) ja et sa oleksid võimeline otsuseid tegema (ning nendega kaasnevat vastutust võtma). Kui vaadata tööpakkumisi näiteks siis tihti võib sealt leida selliseid sõnu nagu näiteks "tulemustele orienteeritud", "järjekindel", "hea suhtleja", "isemajandav" jne. Juhipositsioonil sa tihti ei keskendu mitte tänasele vaid sellele, et kus firma on 3, 4 või 5 aasta pärast (või koguni 10). Juhipositsioon muidugi ei tähenda seda, et sa igapäevaste probleemidega ei tegeleks... sinu all võib ju terve IT meeskond olla aga vahest lihtsalt pead sa ka ise näiteks võrgukaablit vedama vms. sest asi tuleb ära teha ja kedagi teist ei ole hetkel käepärast.

7. nädal - Copyleft mõju litsensi valikul

Kui nüüd päris aus olla, siis minu jaoks on tarkvaralitsentsid alati olnud üks tüütus. Ma kujutan ette, et ma ei ole ainus, kes lihtsalt ilma lugemata "I Agree" vajutab ja kiiresti edasi liigub. Ma saan muidugi aru litsentside vajalikkusest aga iga kord kui ma pean mõnda litsentsi lugema (sest IT juhina töötades sa pead neid lihtsalt lugema), siis tundub see asi liiga pikk ja liiga keeruline (enamasti täis raskestiloetavaid/arusaamatuid legaalseid mõisteid). Ühesõnaga kasutatakse väga palju sõnu, et öelda väga vähe. Jällegi... järgnev tekst põhineb internetist leitud infol ja isiklikul arvamusel (mis võivad mõlemad vigased olla).

See kas sa valid Copylefti sisaldava litsentsi või mõne muu vaba litsentsi sõltub sellest, et millise tarkvaraga sa tegeled. Näiteks kui sa kirjutad linuxile uut kernelit, siis sobib Copyleft suurepäraselt (et suurfirmad ei saaks su tööd ära varastada) aga samas teekide puhul ei pruugi copyleft kõige parem valik olla... soft copyleft ajab veel kuidagi asja ära aga jah...

Viimasel ajal on esile tõusnud ka arvamus, et GPL (kuigi väga kasulik asi, mis on suure töö ära teinud vaba tarkvara levimisel), hakkab ajale jalgu jääma. GPL tehti lihtsalt teise ajastu jaoks ja kuigi FSF (Free Software Foundation) paistab arvavat, et tarkvaraarendus ei ole viimase paarikümne aasta jooksul eriti muutunud, siis reaalselt on pilt pisut teine. Eriti paistab see välja nõudest, et GPL tarkvara ei tohi kokku panna mitte-GPL tarkvaraga. Selline lähenemine oli ok 90ndatel, sest siis ehitasid arendajaid suuri/monoliitseid programme (tihti jättes turvalisuse jms. tahaplaanile). Tänapäeval aga on tarkvara ehitatud paljudest eri tükkidest/tehnoloogiatest ja on täiesti tavaline, et üks süsteem on seotud päris mitme teise süsteemiga. Seega on natuke naiivne arvata, et kogu süsteem peaks nüüd GPL-i alla minema, sest üks tükk tuhandest kasutas GPL koodi.

Hakkab tekkima olukord, kus GPL põhjustab rohkem probleeme kui asi väärt on. GPL keskendub peamiselt kasutajate kaitsmisele ja arendajatele pööratakse palju vähem tähelepanu. Oletame, et ma lisan natuke enda koodi GPL projekti, siis võivad mulle kohe tekkida mingid õigused. Näiteks kui autor tahab seda mõne teise litsentsi all väljastada on tal vaja minu nõusolekut (mis tähendab, et kommertsfirmadel muutub praktiliselt võimatuks GPL-il põhineva tarkvara kommerts litsentsi osta... sest kõik "autorid" peavad oma nõusoleku andma). Õnneks suuremate projektide puhul kasutatakse CLA-d ja CTA-d. Ma olen ka kuulnud, et kui mõni inimene panustab/lisab projekti sellist koodi, mis on patendi/copyright-iga kaitstud (varastatud), siis võidakse kõiki projektis osalenud arendajaid kohtusse kaevata (kas see 100% ka nii on ei oska ma öelda).

GPL muudab kommertsfirmadel raskeks open source projektidesse panustamise. Nende suhtumine meenutab mulle Matrix-ist ühte tseeni kus peategelasele öeldi: "Right now there's only one rule: our way or the highway". Ehk siis nende arvates ainuvõimalik lahendus on see, et kogu tarkvara peaks olema GPL-i all. Selle tõttu aga paljud kommerts firmad (kes muidu panustaksid ka open source arengusse) hoiavad eemale.

6. nädal - Aga üks mees arvab nii...

Lugesin läbi 2. peatükki Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatust The Case for Copyright Reform ja järgnev on minu  isiklik arvamus antud teemal. Kuna antud teemat ma sügavuti uurinud ei ole, siis kasutan ma pigem "aga mina arvan nii" tüüpi loogikat (mis ei pruugi reaalsusega alati kooskõlas olla). Laias laastus ütleks, et osade asjadega jään nõusse aga osadega mitte.

Autorite seisukoht paistab olevat, et autorikaitse seadused tuleks kas ümber töötada või päris ära kaotada. Nemad pooldavad ümber töötamist. Esimese punktiga mis nad välja tõid jään ma täielikult nõusse... kui sa ikkagi oled mingi autor, siis peaks sind ka sellena tunnistatama (ja keegi teine ei tohi sinu tööd enda omana esitada).

Tasuta (mitte-kommerts) jagamisega ma aga küll nõusse jääda ei saa. Ärge saage minust valesti aru... mulle meeldib saada tasuta asju nagu igale teisele inimeselegi aga antud juhul ei saa võrrelda 20+ aasta tagust tänapäevaga. 20 aastat tagasi oli küll juba päris kõvasti piraatlust aga suurem osa inimestest oli interneti ja tehnoloogiavõimalustega vähe tuttavad ja võtsid piraatlusest vähem osa. Väiksemate rikkumiste karistust võiks tõepoolest vähendada (ja mõnel juhul tõepoolest ära kaotada... näiteks kui sa naabrile paar laulu saadad või tahad Youtube videole muusika taustaks panna). Samas kui arvestada, et kui palju suurem tänapäeval netikiirus (ja kõvaketta maht) on, siis muusika/filmide/mängude/tarkvara tootjad kaotaksid astronoomilisi summasid. Millegipärast kui midagi netist tõmmata, siis on üldjuhul suhtumine selline, et "nad võivad seda endale lubada" või et "nad on selle ära teeninud" (ja selliseid firmasid nagu EA vaadates on natuke näha miks nii arvatakse). Selle peale tihti aga ei mõelda, et kui film piisavalt raha ei teeni, siis jääb ka järg tegemata (mis ei ole alati halb asi), kui muusika ei müü, siis ei ole muusikutel ka võimalik ära elada (ja ei tule järgmist albumit välja) jne. Te võite mõelda, et aga piraatlus käib ju praegu ka täie rauaga ja kõik suudavad ära elada aga vahe on selles, et piraatlus on küll suhteliselt levinud... on see siiski suuremalt jaolt ebaseaduslik... kujutage ette nüüd kui see nii ei oleks. Isegi kui kommerts eesmärgil ei tohi kasutada, siis mis keelaks kellelgi seada ülesse võrku/saiti filmide ja muusika jagamiseks... niikaua kuni nad selle pealt ei teeni on kõik seaduslik? Seal tuuakse näiteks, et vanasti oli nii, et kõike mida sa oma tehniliste vahendite abil teha võisid oli lubatud... samas tänapäeval on neid "tehnilisi vahendeid" kõvasti rohkem ja nad on kordades võimsamad. Ma leian, et see on naljakas kuidas autorid ise ka toovad selle punkti (hiljem) välja, et "kuidas autorid raha teenivad kui kõik tasuta on" ja siis ütlevad põhimõtteliselt, et see ei ole meie probleem... küll nad midagi välja mõtlevad (see ei kõla mitte nagu "teeme seda inimkonna hüvanguks" vaid pigem "ma tahan tasuta asju saada"). See on sama kui valitsus ütleks järsku, et me kaotame miinimum palga ära... küll te ise vaatate kuidas toit lauale saab (ja vaatamegi... aga see ei tähenda, et tegemist õige otsusega oleks).

Mis puutub ajajalistesse piirangutesse, siis nendega on tõepoolest kõvasti üle pingutatud. Kui me oletame, et autor elab 100 aastaseks (mida enamasti küll ei juhtu), siis praeguste seaduste järgi tuleks 170 aastat oodata enne kui keegi teine seda kasutada tohiks (mis näiteks IT sektoris on terve igavik). Sammuti, kui ei ole võimalik loomingu autorit tuvastada (või leida), siis võiks tõesti olla lühem aeg piirangutel (siin tuleb muidugi jälgida, et mis läheb "ei ole võimalik tuvastada" alla... "ma ei viitsi otsida" ei ole sama mis "pole võimalik leida").

Free sampling-i kohta ei oska ma kahjuks eriti palju öelda (sest ma ei ole seadustega nii detailselt kursis). Mida ma aga olen kuulnud on see, et osad inimesed kasutavad "fair use" lähenemist. Fair use (USA-s vähemalt) lubab kasutada (tavaliselt väikest osa) teiste inimeste materjalidest ilma luba küsimata nende materjalide kommenteerimiseks, otsingumootorites kasutamiseks, kritiseerimiseks, parodeerimiseks, uudiste tegemiseks, õpetamiseks jms. eesmärkidel. Eriti aktiivselt kasutatakse seda Youtubes (ja mitte alati õigesti).

DRM on minu arvates aga suur viga (mina vaatan seda eelkõige videomängude vaatevinklist). Olgem ausad... kui on piisavalt aega ja tahet, siis leitakse viis mööda igast takistusest. Mulle tundub, et rohkem kannatavad ausal teel toote soetanud inimesed DRM-i tõttu kui piraadid. Osadel mängudel on DRM halvasti mänguga seotud... kõige lihtsam näide on Always Online funktsioon. Mille puhul, nagu nimi vihjabki, pead sa mängimiseks internetiga (või siis täpsemini mängu tootjate serveritega) ühenduses olema. Esijalgu ei tundugi asi nii õudne... mul on püsiühendus ja legaalne mäng, et milles siis probleem? Paremini tehtud mängud lihtsalt teatavad, et ühendus on kadunud (ja näiteks su Achievementid ei salvestu vms), aga on ka neid mänge, mis (isegi üksikmängu puhul) lihtsalt julmalt viskavad sind mängust välja. Probleeme on veelgi... näiteks tihti võib DRM ise bug-e sisaldada ja kui ei sisaldagi, siis ressursse võtab ta ju ikkagi (ressursse, mis peaksid mängule minema). Teine asi on see, et vahel on sul ebastabiilne internetiühendus ning vahel on probleem mängu serverites ja sul aeg-ajalt kaob ühendus ära (ja kohe lendad mängust välja). Pikemas perspektiivis võib ka juhtuda, et mõned aastad hiljem firma läheb firma pankrotti (või pannakse serverid lihtsalt kinni)... siis on sul käes mäng mida sa ei saa mängida (mõni firma võib patchida asja küll ära aga ma pakuks, et paljud seda ei tee). Ma kujutan ette, et sarnaseid näiteid võib leida ka muude valdkondade DRM-ide kohta (muusika, filmid jne.)

Kokkuvõtteks ütleks, et ma arvan, et copyright peaks jääma alles aga sellega jään nõusse, et tihti on asjaga liiale mindud. Tegemist on keerulise teemaga, sest copyright peaks olema piisavalt leebe, et sa saaksid juba olemasolevaid asju ära kasutada aga samas piisavalt range, et selles olevaid auke ära kasutada ei saaks (näiteks blatantseks kopeerimiseks/pettuseks/jms.).

5. nädal - Virtuaalne reaalsus on ka reaalsus (it's in the name)

Kui me räägime online olemisest, siis igal inimesel on hulk asju mida nad reaalselt (näost-näkku) ei teeks aga mille tegemine online mingi probleem ei oleks. Seda põhjustab asjaolu, et online e. virtuaalmaailma ei peeta reaalseks. Kui sa kedagi mõnitad/sõimad/trollad, siis sa tead küll, et teisel pool ekraani on ka inimene ja kujutad ette kuidas ta närvi läheb aga see ei tundu millegipärast üldse nii halb kui selle sama asja tegemine näost-näkku oleks. Võib-olla on selle põhjuseks see, et sa ei näe teist inimest... või hoopis et sa tead, et (erinevalt päris elust) ei ole ohtu jalaga näkku saada kui sa üle piiri lähed.

Ühe huvitava vaatenurga virtuaalse ja reaalse isiksuse võrdluseks sain ma jaapani animest nimega Sword Art Online. Süžee oli, et tuli välja uus VRMMORPG mis kasutas full dive tehnoloogiat (pm. kontrollis kõiki su 5 meelt ja lõikas su pärismaailmast täielikult ära). Kui esimesed 10 000 inimest seda mängima hakkasid, teavitas mängu looja, et välja logimine on võimatu ning kui sa mängus sured, siis sured sa ka päris maailmas... ainus võimalus sealt pääsemiseks on mängu 100 korrust kõik läbi teha. Ei läinud kaua kui hakkasid ilmnema ka psühholoogilised mõjud. Mõned inimesed ei suutnud näiteks oma "uue reaalsusega" leppida ja võtsid endalt elu... kas siis lootuses, et nii saab mängust välja või lihtsalt tahtsid et asi ükskord läbi saaks. Samas oli ka selliseid mängijaid, kes tapsid teisi mängijaid teades, et nad surevad ka päris elus. Peategelane tõi välja sellise huvitava vaatenurga, et tihti vaadatakse oma online tegelast/avatari kui täiesti iseseisvat üksust... mis kuidagi ei mõjuta su reaalset isiksust. Tegelikult on asi vastupidi... kuigi su avatari mõju ei ole eriti tuntav, siis lõpuks teed ju sina ise otsuseid, mitte avatar ja seega vastutad oma otsuste eest. Teisisõnu kui sa ikka pidevalt käitud võrgus halvasti, siis ei ole üldse imelik, et sellise käitumise aspektid hakkavad ka vaikselt reaalsesse maailma imbuma.

Paljudes online kommuunides (olgu nad siis suhtlusel põhinev või mängul) tekib tavaliselt mingi kindel hulk inimesi, keda sa paremini tundma õpid (World of Warcraftist on lugusid, kus mängus kohtunud inimesed on lõpuks lausa abiellunud) ja tavaliselt on ka mingi hulk nimesid, keda sa pidevalt chatis/mängus näed ja ära tunned.  Paratamatult tekib sul nendega mingi seos... sa ei pruugi neist küll eriti hoolida aga sul kujuneb ikka oma arvamus... kes on tore, kes lollitab, kes on lihtsalt tõbras jne. Näitena võin ma tuua WoW-ist ühe kuulsa sündmuse mis juhtus 2006 aastal. Üks mängija (offline olles) sai südamerabanduse ja suri. Tema gild otsustas talle mängu sees matused korraldada. See sündmus sai (kuri)kuulsaks sellepärast, et üks teine gild otsustas seda matust raidida (ja tappis kõik kohalolijad ära) ning nende tehtud video levis nagu kulutuli (ja põhjustas suurt pahameelt). Sarnaselt WoW-ile oli ka Sword Art Online II (anime) lõpus üks lõik kus tuhanded mängijad kogunesid, et hüvasti jätta mängijaga, kes päris maailmas suremas oli (ta põdes surmaga lõppevat haigust ja veetis oma viimased hetked virtuaalses maailmas, kus ta ei tundnud valu ja oli liikumisvõimeline). Esmapilgul võib tunduda, et mängus kellegi matuse korraldamine (järjekorra moodustamine, et mingile 3D/2D avatarile austust avaldada) täiesti absurdne. Samas on kõik need tegevused sümboolsed... sõltumata kas need viiakse läbi kirikus või virtuaalses maailmas. Antud juhul on tähtis nende inimeste omavahelised suhted ja nende vaheline ajalugu.

Kokkuvõtteks ütleks siis, et kuigi suhtlus toimub võrgus, on suhtlejateks ikkagi üldjuhul inimesed. Ma arvan, et igaüks, kes internetti kasutab, teab et seal öeldut ei tohi südamesse võtta ja ma ei arvagi, et kogu internet järsku korralikuks hakkab (ning see ei ole antud postituse eesmärk). Teisi inimesi me kontrollida ei saa... ainult iseennast. Mina isiklikult vaatan asja niimoodi... kui sa kahtled, et kas öelda/teha midagi või mitte... siis mõtle kuidas sa ennast tunneks kui sulle midagi sellist öeldakse/tehakse.