1. nädal - Heast ideest üksi ei piisa

Idufirmade juures võib tihti kohata sellist suhtumist, et kui sul on hea idee, siis tuleb lihtsalt asi valmis ehitada ja raha muudkui tuleb. Paljusid probleeme osatakse ette näha, kuid on ka selliseid probleeme, mida ei pruugita alguses üldse probleemideks pidada. Järgnevalt me vaatamegi mõnda näidet tootest/teenusest, mille idee oli hea aga millest asja ei saanud.

Pay by Touch oli 2002 aastal asutatud erafirma, mis lubas kaupade ja teenuste eest maksta kasutades sõrmejälge. See võimaldas turvalist ligipääsu privaatsele infole (finants, tervishoid, jms.) kasutades biomeetrilisi identifikaatoreid nagu näiteks sõrmejälg, näotuvastus ja (silma) võrkkest. Tegemist oli üsnagi turvalise süsteemiga, mis muutis ka identiteedivarguse raskemaks. Seda kasutati peamiselt finantstehingute kinnitamiseks aga sai kasutada ka näiteks vanuse kontrollimiseks (alkoholi ja tubakatoodete müümisel).

Kuigi Pay by Touch sai erinevate allikate vahendusel üle 300 miljoni dollari kapitali, ei suutnud ka nemad väga kaua vastu pidada. 19. märtsil 2008 lõpetas Pay by Touch tegevuse ilma, et oleks isegi oma kliente sellest ette teavitanud. Peamisteks põhjusteks loetakse seda, et firma eesotsas istus vale mees (John P. Rogers), keda süüdistati koduvägivallas, narkootikumide omamises ja investorite raha väärkasutuses. Suureks põhjuseks peetakse ka nende nõrka ärimudelit (ei suudetud veenda kaupmehi ega ka tarbijaid nende toodet kasutama). On raske ette kujutada, et selline tehnoloogia oli juba aastal 2002 olemas aga see lihtsalt ei võtnud vedu (eriti arvestades, et tänapäeval on väga paljudel nutitelefonidel sõrmejäljelugeja ja näotuvastus sisse ehitatud).

Teine hea näide on 2014 aastal Indias alustanud firma Lumos. Tegemist oli IoT firmaga, kes soovis klientidele pakkuda nutilüliteid ja -pistikuid. Tegemist oli internetti ühendatud seadmetega, mis olid varustatud sensoritega. Idee iseenesest oli väga hea... lülitid/pistikud, mille andurid suudavad mõõta temperatuuri, õhuniiskust, voolutarvet, valgustugevust ning on suutelised kindlaks tegema kas keegi viibib toas. Nad pidavat sind tuvastama ka siis kui sa rahulikult paigal istud (kes on kasutanud anduriga kraane teavad kui tüütu on kui sa pead kätega vehkima et kraanist vesi jooksma hakkaks... nüüd kujutage ette, et te loete raamatut ja tuli kustub ära, sest "nutikas" seade arvab, et sind ei ole enam ruumis). Põhi müügipunkt oli aga see, et seade pidi kasutama masinõpet, et kasutaja harjumused selgeks õppida ning varsti pole vaja üldse enam lüliteid puutuda. Sammuti pakkus seade detailset ülevaadet iga seadme voolutarbe kohta ning lubas nutiseadmega neid (pigem nende voolutarbimist) juhtida.

Miks see asi siis läbi kukkus kui kõik nii vinge oli? Põhjuseid oli mitmeid, kuid suurimateks neist olid, et neil ei olnud piisavalt kogemusi ei IoT ega ka riistvara koha pealt ning nad ei suutnud konkreetseid eesmärke paika panna. Selle asemel, et valida üks konkreetne probleem ja selle jaoks väga hea lahendus välja mõelda, üritasid nad kõike korraga teha ja selle tulemusena tekkis hunnik "käib kah" lahendusi. See muutis ka sihtgrupi valimise raskeks... ühelt poolt esitleti toodet kui luksuseset aga samas reklaamiti ka energiasäästlikkust. Üks arendajatest ütles, et nad ei teadnud alustades isegi seda, et füüsilise toote lõpphind on tavaliselt osade hinnast 4-5 korda kallim. Tänu mitmesugustele probleemidele, tõmmati asjale 5 kuud hiljem kriips peale.

Kolmanda näitena võtan ma kasutusele 1999 välja tulnud Napsteri (algupärase P2P versiooni).  Kuigi tegemist oli piraatlusega on Napster väga suurt mõju avaldanud tänapäeva muusikatööstuse arengule (näiteks Spotify). Idee Napsteri taga oli väga lihtne... programmi autorid mõistsid, et inimesed tahavad tasuta muusikat ja nad tahavad seda kohe. Haripunktis oli Napsteril umbes 80 miljonit registreeritud kasutajat (ülikoolides hakati seda juba blokeerima, sest see koormas liigselt võrku). Siinkohal peaks veel mainima, et tasuta muusika ei olnud ainus asi, mis inimesi piraatlusele meelitas. Paljud kasutasid Napsterit selleks, et hankida vähelevinud lugusid või materjali, mida CD peal ei olnud (mis oli ametlikult saadaval ainult kassettidel/vinüülil). Tol ajal online muusikat eriti leida ei olnud (mitte nagu tänapäeval)... kui sa tahtsid mingit lugu, siis pidid sa ootama kuni plaat/kassett/vinüül välja tuleb ja siis alles kalli raha eest ostma (eeldusel et sinu kodukoha muusikapoes seda üldse on... ja et kaupa jätkub). Seega võis ühe loo hankimiseks parasjagu kaua minna.

Nagu arvata võiski selline asi muusikatööstuse inimestele kohe üldse ei meeldinud. Tol aastakümnel (1999-2009) langes muusikatööstuse käive tänu LimeWire ja Napsteri piraatlusele (eeldatavalt) 55 miljardi dollari võrra. 2001 aasta juulis oli Napster sunnitud kohtu käsul oma tegevuse lõpetama. Et seda raha kokku saada üritasid nad Napsterit tellimuspõhiseks teenuseks muuta (kuumaksuga). Sellest punktist alates võib öelda, et originaal Napster oli surnud ja selle kaubamärki kasutati lihtsalt edasi. Peale seda oli Napsteril mitu eri omanikku ja hetkel kuulub Napsteri kaubamärk Best Buy-le ning töötab on-demand põhimõttel (4.99$ ja 9.99$ kuus - sõltuvalt paketist).