15. nädal - käitumisreeglid... ehk Code of Conduct

Selle nädala ülesanne oli valida üks IT firma ja analüüsida nende "eetikakoodeksit" (ehk siis käitumisreegleid - Code of Conduct). Mina valisin firmaks Nokia ning põhjusi oli kaks. Esiteks oli see teiste firma omadest pisut lühem (üldine suurus oli kuskil 30-40 lk kandis... oli ka erandeid... Facebookil oli ainult 19 lehekülge). Teine (ja pisut suurem põhjus) oli see, et mulle meeldis formaat (mida ma siinkohal arutangi veidi pikemalt).

Enne kui me üldse hakkame vaatama mingeid dokumente tuleks mõelda sellest, et milline võiks üks hea Code of Conduct välja näha. Sisu poolest võiks see sisaldada järgmiseid asju. Firma põhiväärtused - ainuüksi selle põhjal võib üht-teist öelda firma asutajate, juhatuse, töötajate jne. kohta ("Kui sa jääksid üksikule saarele lõksu ja saaks ainult ühe asja kaasa võtta, siis mis see asi oleks?" Suhteliselt vana küsimus aga sinu vastus ütleb nii mõndagi sinu kohta). Teise asjana võiks kirjas olla, et mida loetakse vastuvõetavaks käitumiseks ja mida mitte (siin võiks kirjeldada nii head kui ka halba käitumist). Kolmandana peaks kindlasti kirjas olema, et mis juhtub kui neid reegleid ei täideta ja kuidas töötajad peaksid teatama reeglite rikkumisest (kas on avatud ukse poliitika, kas saab anonüümselt teada anda jne.). Kõige eelpool nimetatu juures on üks tähtis aspekt... see dokument peab jääma lihtsalt loetavaks/arusaadavaks. Kui sa ikka asja seadusi ja legaalset terminoloogiat täis topid, siis ei taheta seda eriti lugeda (ja meelde jätmisest ma ei räägigi). Sama käib kujunduse kohta... asi peaks olema loogiliselt ülesse ehitatud.

Nüüd räägime siis sellest, et mis mulle Nokia Code of Conduct-i juures meeldib. Esimese asjana mis mulle silma torkas oli see, et kujundus oli väga hea. Info oli organiseeritud kolme tulpa ja igal lehel/slaidil oli eraldi teema. Vasakus ääres oli kirjas teema pealkiri ja kirjeldus. Keskel oli "Mida mina pean teadma" tulp ja seal oli kirjas, et kuidas antud teema sind puudutab. Näiteks Insider Tradingu kohta oli öeldud mida sa ei tohi teha kui sul on salajast (firmasisest) informatsiooni (ei tohi teistele rääkida, müüa/vahetada seda infot, selle info põhjal investeerimisnõu anda jne.). Kolmas tulp oli "Mille suhtes ma pean ettevaatlik olema" ning see oli põhimõtteliselt näidete tulp (et milliseid asju silmas peetakse). Näiteks kui räägiti intellektuaalsest varast ja konfidentsiaalsest infost, siis toodi näitena turvamata printerisse töö saatmist, avalikus kohas konfidentsiaalsetel teemadel rääkimist ja tundliku info valet sildistamist jms. (näiteid oli muidugi kõvasti rohkem). Veel parem näide sellisest "näidete tulbast" oli The Hershey Company Code of Conductil, kus oli "What if?" lõiguke paljudel lehtedel ja see oli konkreetselt küsimus-vastus formaadis (ehk näited elust enesest). Nokial olid need näited pigem sellise neutraalse/legaalse tooniga aga Hershey puhul ma üldse ei imesta kui firmas koostati FAQ ja sealt võeti küsimusi sisse.

14. nädal - Social engineering

Kui me räägime inimeste manipuleerimisest (ehk social engineeringust), siis tuleb mulle kohe meelde Kevin Mitnick (ja muidugi Frank William Abagnale, kes ei tegelenud küll IT-ga kuid oli sellegi poolest väga osav manipuleerija). Kevin Mitnick oli umbes 5 aastat vangis seoses erinevate arvuti- ja kommunikatsioonisüsteeme puudutavate kuritegude eest ja Frank Abagnale veetis vähem kui 5 aastat vangis pettuste/võltsimiste jms. eest (tal oli väidetavalt vähemalt 8 täiesti erinevat identiteeti).

Alustame siis sellest, et mida social engineering endast kujutab. Social engineering kasutab ära inimlikke nõrkusi (ja/või rumalust), et pääseda ligi infole, ressurssidele (näit. IT ressursid) jne. Selle eesmärgi täitmiseks on välja mõeldud igasuguseid erinevaid tehnikaid ja need lähevad küllaltki tihti läbi, sest suurem osa inimesi katsub olla abivalmis ja kuulekas (paljudes kohtades on see nõue lausa töökirjelduses sees). Sellepärast öeldaksegi, et süsteemi nõrgim lüli asub tooli ja ekraani vahel. Üks hea näide nendest "inimlikest nõrkustest" on tahtmine mitte võlgu jääda. Seda ära kasutada on lihtne... kui sa teed midagi sellist, mis teist inimest aitab, siis jääb tihti sellele inimesele tunne nagu ta võlgneks sulle midagi (mis muudab ta veidi vastutulelikumaks su soovide suhtes). See asi toimib ka vastupidi... kellele ei meeldiks olla see "hea inimene", kes teise hädast välja aitab. Sa võid helistada oma ohvrile ja kurta kuidas ülemus elab seljas ja sul oleks vaja mingi asi/ülesanne ära teha, et muidu võid kinga saada jne... paljud inimesed oskavad seostuda sellega ja üldjuhul tahavad aidata (sest nad ise sooviks ka abi sellises olukorras). Social engineeringu meetodeid on väga palju ja kõigist me siin rääkida ei jõuaks.

Mida peab silmas pidama on see, et tihti küsitakse sellist infot, mis esijalgu tundub kahjutu. Tavaliselt ei tule sul keegi ligi, et "Ütle mulle oma kasutajanimi ja salasõna!" (seda juhtub üliharva). Tavaliselt jagatakse rünne laias laastus kahte faasi - info kogumine ja rünne ise. Suurem osa ajast läheb info kogumise alla, sest sellest sõltub kas rünnak on edukas või mitte. Info kogumine võib olla lihtne telefonikõne (nagu eelpool mainitud), kust sa saad paar infokildu, mis üksi ei paista eriti tähtsad olevat (aga kui neid piisavalt palju koguneb, hakkad sa nö. suurt pilti nägema). Dumpster diving on ka üsna vanakooli tehnika. Nagu nimi vihjab, lähed sa prügikasti sobrama. Inimesed viskavad igasugu tähtsat infot ära ilma sellest korralikult vabanemata, ehk siis ei kasutata paberihunti (kuigi isegi läbi hundi lastud dokumente on vahel võimalik kokku kleepida... kui aega ja kannatust on). Kogutud info on oluline, sest see aitab sul veenda oma ohvrit, et sa oled tõepoolest see kellena sa ennast tutvustad ning et ta võib sind usaldada. Frank Abagnale ütles näiteks, et arsti ja piloodi teesklemine oli raske, sest sa pidid olema kursis vastavate terminitega (ehk lingoga). Kui sa eeltööd ei tee ja üritad teisi piloote veenda, et sa oled üks neist, siis võetakse sind päris kiiresti vahele.

Mida peaks siis enda kaitsmiseks ära tegema? No esimene samm oleks kindlasti koolitamine. Tuleb personali õpetada ära tundma selliseid nõkse. Väärtuslik info on väärtuslik sõltumata sellest, et kas see tuli ülemuse või koristaja käest. Seega tuleks koolitada kõiki. Omast kogemusest lisan ma juurde ka näiteks sellise asja, et paljudel (eriti veidi vanematel) arvutikasutajatel on selline suhtumine, et ah kes see ikka mind soovib rünnata... mul nagunii midagi võttmist väärt ei ole. Selline võlts turvatunne muudab minu arust ka ohvriks langemise tõenäosust suuremaks. Teine samm oleks siis reeglite määramine. Kui inimesel on täpselt määratud reeglid ees, siis on lihtsam vältida igasugu lõkse. Näiteks kui öeldakse, et X infot võib väljastada ainult juhataja kirjaliku loa alusel, siis tavaliselt libedast jutust ei piisa... rõhk sõnal tavaliselt). Kõik see ei tohiks jääda ainult teooria tasandile vaid ka praktiliselt tuleks teste läbi viia... saata phishing kirju, teha telefonikõnesid jne. Sammuti ei tohiks see ühekordne sündmus olla vaid seda tuleks vahetevahel korrata. Minu isiklik arvamus on, et tehnoloogial on küll tähtis roll turvalisuse tagamisel aga mitte nii tähtis kui eelmisel kahel. Frank Abagnail näiteks ütles, et ükski süsteem ei ole lollikindel. Peaaegu igal süsteemil on kaks suurt puudust. Esiteks... ükski tehnoloogia ei aita social engineeringu vastu... kui ma helistan sulle veenan sind tegema seda mida ma tahan siis ei ole tehnoloogiast eriti kasu. Teine lähenemine on lihtne... kui ma ikkagi panen sulle püstoli kuklasse, siis sa teed mida ma käsin. Sel juhul ei pruugi koolitus ja reeglid ka aidata... äkki sul on teine PIN kood veel, mida häda korral kasutada... aga kui sa piisavalt palju kardad (näiteks ründaja on teadlik, et kaks PIN-i on), siis sa lihtsalt ei julge kasutada seda. 

Nagu ma eespool mainisin, on social engineering väga lai teema, nii et siin jõudsin ma sellest väga väikese osa ära katta. Kui on soovi lähemalt tutvuda asjaga (et kes seda kasutab, milleks, millised ründevektorid on olemas jne.), siis soovitan külastada social-engineer.org lehte.

13. nädal - BrightSign glove

Selle nädala teemas tuli valida enda jaoks üks uudsem tugilahendus. Minu jaoks on teema valik ühelt poolt väga lihtne... sest minu jaoks on kõik tugilahendused uudsed (ma ei tea eriti palju tugilahendustest) ning samas väga raske (samal põhjusel). Seega otsisin ma midagi, mis tunduks huvitav. Juhuslikult leidsin ma sellise asja nagu BrightSign glove (ps: kui seda otsida, siis tuleb arvestada, et on olemas ka firma mille nimi on lihtsalt BrightSign, mis ei paista BrightSign gove-ga seotud olevat). Nagu välja tuli on asi nii uus, et seda ei ole veel müügiski (pre-order on ainult võimalik). Sellepärast on raske öelda kas ja kui hea see toode tegelikult on (kõik järgnev põhineb toote kodulehel ja erinevatel intervjuudel... ehk siis ei ole tegemist objektiivse infoga).

Mida see seade siis täpsemalt teeb? Toode on eelkõige mõeldud viipekeele kasutajatele. Sa paned kinda kätte, "ütled" midagi viipekeeles ja su randmel olev seade ütleb selle sõnades välja. Ehk teisisõnu lihtsustab see viipekeele kasutajate jaoks igapäevast suhtlemist. BrightSign glove sisaldab õhukest läbipaistvat "aluskinnast", mille sisse on hunnik sensoreid paigaldatud ning selle aluskinda peale võib panna enda soovitud välimusega kinda. Ma kujutan ette, et asja mõte on selles, et sa võid ükskõik milliste kinnastega seda kasutada (näit. talvel paksemad, suvel õhemad jne). Siin tekib aga see küsimus, et kas nad tõesti ei suutnud valida mõnda ilusama disainiga kinnast oma promo pildile... see meenutab mulle Nintendo PowerGlove-i (ma vähemalt loodan, et see pilt ei ole eelpool mainitud "aluskindast", sest pildil olevat kinnast ma küll mingil moel ei kirjeldaks kui õhukest... muidugi eks pildi pealt võib asi paksem tunduda kui ta tegelikult on). Kogu ülejäänud riistvara asub randmel kantavas karbis. Toode sobib näiteks väga hästi lastele, kes näiteks koolis (või pargis) soovivad teiste (viipekeelt mitte oskavate) lastega suhelda. Sammuti tuleb asi kasuks haiglates ja sarnastes avalikes kohtades, kus ei pruugi viipekeele tõlki saadaval olla. 

Milliseid katsumusi tuli siis ületada, et sellist seadet teha? No kõigepealt oli sellise ideega äri alustamine ise juba suhteliselt riskantne ettevõtmine, sest seda on ennegi proovitud. Kahjuks midagi sellist, mis oleks piisavalt täpne, et seda müüa oleks võimalik, ei ole aga õnnestunud luua. Autori (Hadeel Ayoub) enda sõnade kohaselt: "Kõik ütlesid, et ma seda ei teeks, kõik arvasid et seda ei ole võimalik teha." Et mida rohkem ta koole külastas (ja päris peredega testis), nägi ta et selline tehnoloogia on vajalik. Tänu oma uuringutele avastas ta, et tema eelkäiad olid alati teinud ühe suure vea. Nimelt üritasid nad teha "üks suurus sobib kõigile" toodet. Ehk programmeeriti seadmesse ettemääratud liigutuste ära tundmine, mis oli kõikidel toodetel sama. Esmapilgul tundub see hea mõte olevat aga unustati arvesse võtta, et igal inimesel on natuke erinevad liigutused ning motoorsed võimed... ehk siis nad liiguvad erinevalt. BrightSign lubab kasutajal oma isiklikke liigutusi/žeste salvestada ja tänu sellele pidavat asjal olema 97% täpsus. Isiklikult arvan ma, et sellisel lähenemisel on nii hea kui ka halb külg. Hea külg (nagu varem sai öeldud) on see, et kinnas õpib sinu kiikse, mitte vastupidi, mis tähendab ka seda, et kinnast saavad kasutada ka inimesed, kes ei räägi traditsioonilist viipekeelt vaid lihtsalt suhtlevad käte abil (alternatiivsed viipekeeled nagu Makaton, insuldi kahjustusega või autistlikud inimesed jne.). Halb külg (standardse viipekeele kasutajatele) on see, et kuna iga kinnas on vastavalt kasutajale kohandatud (ja viiped võivad erinevad olla), siis ei saa sa korraks oma kinnast teisele inimesele anda, kes hädas on (aga ma arvan, et plusse on kõvasti rohkem kui miinuseid). Eks asi sõltub sellest, et kui raske asja seadistada on... kui on lihtne, siis ma näen vabalt, et näiteks haiglates jms. kohtades on paar sellist kinnast olemas. Kui nüüd mõni viipekeele rääkija sinna tuleb/tuuakse, siis oleks võimalik tal seda kinnast kasutada.

Nagu ma alguses mainisin, siis see toode ei ole hetkel veel saadaval (pre-order ainult). Kuna pre-order alustas isikliku teabe küsimisega (mida mina sisestada ei tahtnud), siis ma täpset hinda ei oska öelda. Toote autor ühes intervjuus ütles, et paarisaja GBP kanti läheb ja teises ütles, et umbes 700 GBP, nii et raske öelda mis see lõplik hind on (ta ütles, et teised tugilahendused on üldiselt 2000+ GBP). Igatahes on tegemist huvitava tootega ja kui see kõik oma lubadused ka ära täita jõuab, siis on kindlasti tegemist väga kasuliku tootega.

12. nädal - Räägime veebilehtede kasutatavusest

See ei ole mingi saladus, et kõik veebilehed ei ole võrdsed. Mõni leht tundub väga lihtsalt ja loogiliselt ülesse ehitatud aga samas mõnel eksle tükk aega ringi enne kui sa asjale pihta saad. Et asi lihtsam oleks otsutasin ma nii teha, et selle asemel, et vaadata ühte head lehte ja ühte halba, võtame me ühe (väga) halva lehe ja toome kõrvale võrdluseks detaile lehtedest kus antud probleem(id) on hästi lahendatud.

Halvaks näiteks ma päris sellist lehte võtta ei tahtnud, mis on nimelt halvasti disainitud (näiteks enam levinud vigade näitamiseks) aga õnneks leidsin ma ühe lehe, mis on eelpool mainitud lehtedele väga sarnane aga antud juhul paistab tegemist olevat ametliku kodulehega. Selleks leheks on siis arngren.net ja tegemist on Norras asuva elektroonikat jms. vidinaid müüva poe kodulehega (lihtsuse huvides viitan ma edaspidi sellele lehele kui "super lehele"). Seal lehel on nii palju aju valesti, et kui ma hakkaks neid kõiki ükshaaval välja tooma, siis me jääkski siia. Suurim probleem, mis kohe silma torkab on see, et lehel on liiga palju asju, mis on kõik eri suurusega, eri värvides ja eri asetusega. Selle probleemi lahendamiseks võiks kasutada näiteks (CSS-is) grid-i (või mõnda muud sarnast tehnoloogiat). Kui me vaatame näiteks 1a.ee lehte, siis seal on palju vähem asju korraga väljas ning nad on palju paremini lehe peale ära jaotatud (iga toote jaoks on sama suur kast tehtud ja need kastid on täpselt organiseeritud ridadesse/tulpadesse). Super lehel ei ole ma isegi kindel, et mis järjekorras ma peaks neid pilte vaatama või kas ma mõnda pilti olen äkki juba vaadanud jne... see on kaos. Nagu eelpool mainitud sai, puudub seal ühtne mall... pildid on eri suurusega, eri kirjastiiliga, osadel on hind pildi juures, teistel mitte jne. Disainilt ütleks ma, et on üritatud veebilehte disainida nagu mõnda trükitavat reklaamlehte (ainult et on üritatud hästi palju asju korraga ära mahutada).

Teise asjana torkas mulle silma navigeerimine. Menüü on jube. Seal on rohkem kui 40 valikut, mis jällegi on eri suurustes, eri värvides ja mis kõige hullem... korraga nähtaval. Tänu sellele on menüü kirjutatud väga väikese kirjaga ja kui sa ei tea täpselt mida sa otsid, siis läheb sul sobiva menüüpunkti leidmiseks parasjagu aega (menüü on tähestikulises järjekorras). Ma arvan, et suurem osa inimesi jääb minuga nõusse, et see on väga halvasti disainitud menüü. Milline oleks siis hästi disainitud menüü? Esimese asjana võiks uurida, et kuidas informatsiooni oleks võimalik grupeerida nii, et see inimeste jaoks loogiline tunduks. 40+ menüü asemel võiks olla vähem kui 10 gruppi ning nendel vajutades avaneb leht kus on tolle grupi alamvalikud. Näiteks kui me vaatame Experdi kodulehte, siis pealehel on 10 gruppi (Telerid, Audio-video, IT, jne...) ning kui sa näiteks Audio-video nupu peal vajutad, siis tuleb alammenüü nähtavale. Seal on veel omakorda asi jagatud loogilistesse gruppidesse, mis muudab soovitud asja ülesse leidmise palju lihtsamaks (et kõigepealt vaatad oranži kirjaga gruppide nimetusi ning kui leiad sellise grupi kuhu sinu otsitav asi võiks kuuluda siis vaatad mis valikud selle grupi all on). Siinkohal lisaks ma omalt poolt, et mõnes kohas piisab hiirega menüü peale minekust, et alammenüü lahti tuleks aga mina eelistan seda süsteemi, kus tuleb ikka hiirega vajutada. Põhjuseks jällegi kasutusmugavus... kui sa ikka hiirega lahti menüü vajutad, siis ei lähe ta ise kohe kinni kui sa kogemata kursori valesse kohta viid (mobiiliga ka lihtsam kasutada).

Kolmandaks tooks ma välja sellise asja nagu responsive design. Asja mõte on siis selles, et kui ma vaatan näiteks suurel ekraanil (desktop pc), siis oleks üks disain aga kui ma avan sama asja tahvelarvutis, siis muutuks lehe disain vastavalt ekraani suurusele (samamoodi kui ma näiteks veel väiksemale ekraanile liigun). Ma isiklikult seda surmapatuks ei pea kui veebilehel mobiili jaoks eraldi versiooni ei ole (mõnel lehel näiteks ma lülitan telefonis, et ta desktop versiooni annaks, sest mobiili versioon on kas halvasti disainitud või lihtsalt väga harjumatu). Samas tänapäeval liigutakse ikka selles suunas, et mobiili pealt peaks olema asi (normaalselt) vaadatav. Super leht paneb sellega aga veel rohkem puusse. Ma alguses ei pannud tähele (sest sellel lehel on nii palju asju valesti) aga all ja paremas ääres olid päris suured kerimisribad. Nagu välja tuli on seal lehe laius ja pikkus käsitsi määratud... kui ma lähtekoodi vaatasin, siis paistis, et leht on sätitud 3500x2587 suurusega. Jällegi, mina kui amatöör veeblehtede tegemises olen ka katsetamise käigus teinud fixed width lehe aga ma valisin just vastupidi veidi väiksema suuruse... et ka väiksematel monitoridel leht ära mahuks... antud juhul ma ei kujuta ette, et kust selline suurus võeti (kas "disaineril" oli nii suur monitor või võeti lehe suurus selliselt, et kõik lehele ära mahuks vms). Mul on hetkel 14" laptop ees ja horisontaalselt on koduleht peaaegu kolm korda laiem kui mu ekraan. Kõige lihtsam näide responsive design-ist... võtke lahti näiteks Youtube ja muutke akna suurust järjest väiksemaks. Samal ajal jälgige kuidas leht muutub (millised nupud on, kus nad asetsevad jne.). Ma tean, et osadel inimestel on kinnisideeks, et veebileht peaks igal pool samasugune välja nägema aga ma usun, et ei pea.

Probleeme jagub sellel veebilehel veel aga rohkem ma hetkel välja tooma ei hakka, sest see kirjatükk hakkab õige pikaks juba venima. Eespool toodud näidete puhul ma muidugi ei väida, et nood lehed 100% hästi disainitud on vaid ma vaatlesin ainult konkreetset (võrreldavat) elementi nendelt lehtedelt.

11. nädal - Arendus- ja ärimudeli arvustus mõne firma/projekti näitel

Kahjuks peab nentima, et ma ei teadnud enne kursuse materjalide lugemist eriti midagi ei tarkvara arenduse- kui ka ärimudelitest. Agiilse tarkvara arenduse (Scrum) valisin ma eelkõige selle pärast, et see on väga levinud (mis tähendab, et selle tundmine tuleb edaspidi kindlasti kasuks). Ärimudeliks valisin ma tarkvara kui teenuse.

Scrum-i puhul võtsin ma näidiseks Salesforce-i. See tundus eriti huvitav, sest nad ei kasutanud mitte Scrum-i algusest peale, vaid nad alustasid kosemudeliga. Nad tundsid omal nahal, et miks kosemudelit enam eriti palju ei kasutata ja miks agiilsed mudelid nii populaarsed on. Alguses oli neil nii väike meeskond, et kõik arendajaid mahtusid ühe laua taha ära, mis muutis ka tarkvara arendamise lihtsamaks. Kui nad aga kasvasid ja nende pilvepõhised teenused järjest keerulisemaks muutusid, hakkasid ka probleemid ilmnema. Näiteks kui nad alguses tegid 4 korda aastas suuremaid versiooniuuendusi, siis aastaks 2006 (millal nad Scrum-ile üle hakkasid minema) suutsid nad vaevalt ühe uuenduse aastas teha. Arvestades et pilve üks suuremaid eeliseid ongi see, et uuendusi lisada on väga lihtne (sest kõik kasutavad serveris olevat versiooni), siis hea märk see ei olnud. Nad vaatasid, et praegune süsteem lihtsalt ei tööta. Peale Scrumile üle minekut toimuvad nende uuendused täpselt plaanipäraselt (4x aastas).

Mida see Scrum endast siis täpselt kujutab? Selle lahti kirjutamiseks tuleks üks (või isegi mitu) eraldi postitust teha nii et ma panen siia lihtsalt ühe video, mis seda seletab (video on ingl. keeles).

Tulles nüüd tagasi Salesforce näite juurde, siis Scrum andis neile 3 suurt eelist: läbipaistvuse ning motivatsiooni ja tootlikkuse tõusu. Väikese meeskonnaga on lihtne olla läbipaistev aga suurega muutub asi keeruliseks. Seda probleemi leevendab pidev suhtlemine... olgu see siis kas igapäevaste lühikokkuvõtetena, tabelina seinal (mis näitab kui kaugel keegi järjega on) või iga Sprindi lõpus tehtava kokkuvõte näol. Läbipaistvuse kohapealt on silmapaistev see, et nad näitavad klientidele viimase 30 päeva jooksul toimunud probleeme (mida tavaliselt firmad üritavad varjata). Kui alguses tegi asju lihtsamaks fakt, et üks inimene (või grupp) tegi kõik otsused, siis suuremates projektides hakkas see arendajate loovust piirama. Scrum aitas sellega, et vastutus (ja sellega kaasnev otsustusõigus) jagati meeskondade vahel ära. Loomulikult pidid nad üldist plaani järgima aga vähemalt oli neil mingisugune kontroll oma töö üle ja ei pidanud ülevalt poolt tulevat "Jumala sõna" ootama. Kolmas eelis tuli ka Salesforce enda jaoks üllatusena. Nimelt Scrum andis töötajatele veidi rohkem kontrolli ja jagas töö väiksemateks osadeks...  tänu sellele tekkis palju tihedamini selline tunne, et nad saavutasid midagi. See suurendas töö rahulolu mis omakorda suurendas tootlikust.

Nagu alguses mainitud sai, valisin ma ärimudeliks tarkvara kui teenuse (Software As A Service, edaspidi SAAS). Lühidalt võib öelda, et SAAS on tarkvara (õigemini selle kasutusõiguse) pakkumine teenusena. Teisisõnu... sa maksad kuumaksu (vms.) ja selle eest saad sa ligipääsu nende serveris olevale tarkvarale (tavaliselt läbi veebibrauseri). Nagu igal asjal taeva all, on ka siin omad plussid ja miinused. Plussideks oleks näiteks sellised asjad nagu platvormist sõltumatus, inimeste vahelise koostöö soodustamine (katsu panna 5 inimest ühte wordi/exceli faili korraga muutma), asukohast/arvutist sõltumatus jne. Samamoodi on siin ka omad miinused... nagu näiteks fakt, et nende teenuste kasutamiseks peab tavaliselt internetiühendus olemas olema (mille kiirus võib mõjutada teenuse kvaliteeti), brauseri probleemid (mõni asi ei tööta IE peal näiteks või nõuab mingit pluginat vms.) ja siis muidugi igasugu seadusandlikud nõuded (näiteks kus/kes võib hoiustada delikaatseid isikuandmeid jms.) Selle kohta toon ma kohe ühe näitena Euroopa isikuandmete kaitse üldmääruse, mis ütleb, et kolmandatesse riikidesse võib edastada isikuandmeid ainult siis kui on täidetud teatud tingimused. Seega isegi kui me võtame mõne kohaliku teenuse nagu näiteks Stuudium, siis nemad (niipalju kui mina tean) kasutavad Amazoni (AWS) oma andmete hoidmiseks (mis kohe kindlasti ei asu Eestis). Seega pead sa veenduma, et ka teenuse pakkuja vastab nendele nõudmistele mis sulle esitatakse.

Salesforce keskendub pilvepõhisele CRM (Customer Relationship Management) tarkvarale. Nende tugevus seisneb selles, et nende teenuseid on võimalik kiiresti kasutusele võtta, lihtsalt seadistada ja nad ühtivad paljude teiste platvormide / ärilahendustega. Suur osa nende sissetulekust pärineb Sales Cloud ja Service Cloud teenustel aga neil on ka terve rida muid pilveteenuseid. Kui te tahate lähemalt Salesforce-i ärimudeliga tutvuda, siis rohkem infot leiate te siit (ingl. k).

10. nädal - How To Become a Hacker arvustus

Ma ei ole küll varem arvustusi kirjutanud aga eks kunagi on ikka esimene kord. Vaatluse all on siis Eric Steven Raymondi poolt kirjutatud "How To Become a Hacker". Valisin inglise keelse versiooni kahel põhjusel... esiteks on ingl. keelne versioon uuem (kuigi ma kahtlen et seal märkimisväärseid muutusi oli) ja teine põhjus oli see, et originaal teksti uurides ei teki seda probleemi, et mina äkki tõlgendaks öeldut teistmoodi (olgem ausad... üks ühele tõlkides ei saa korralikku tõlget ja sõnade/lausete mõttest võivad eri inimesed erinevat moodi aru saada). Nii et põhjus ei olnud mitte selles, et ma eesti keelse tõlkega rahul ei olnud vaid (nagu ka teoses kirjas oli) on IT alal rahvusvaheliselt tunnustatud keeleks inglise keel, sest seal on kõige laiem erialane sõnavara (kuigi eesti keelde tuleb ka iga päevaga üha rohkem IT alaseid sõnu juurde... mis mulle isiklikult ei meeldi). Teos räägib laias laastus järgmistest asjadest. Kes/mis on häkker, milline on tema suhtumine, milliseid oskusi ta peaks omama ja "staatuse" koht häkkerite kultuuris.

Vaatame siis kõigepealt suhtumist. Tema põhiargumendiks siin on see, et maailm on täis igasugu huvitavaid probleeme ning neid on nii palju, et sama probleemi ei ole otstarbekas mitu korda lahendada. Selleks, et ei peaks seda tegema võiks inimesed oma lahendusi hoopis jagada, et ei oleks teistel vaja jalgratast leiutama hakata. Ta toob ka selle välja, et kuigi õige suhtumise omamine on tähtis... ei asenda see siiski teadmisi/kogemust. Oskustest toob ta välja, et eelkõige peaks oskama mitmeid programmeerimiskeeli. Sammuti soovitab ta Windowsi asemel kasutusele võtta mõne open-source Unixi laadse süsteemi (näiteks mõni tasuta Linuxi distro). Tähtsust omab ka inglise keele oskus. Kuigi tänapäeval on palju tarkvara (ning ka abi artikleid) kohalikus keeles saadaval, on inglise keelseid materjale ikka kordades rohkem. Näiteks linux-i levikule aitaski kaasa see, et Linus Torvalds (kes sündis Soomes) kommenteeris oma koodi inglise keeles. Viimase suure teemana tõi ta välja staatuse tähtsuse häkkerite kultuuris. See, et sa kutsud ennast häkkeriks ei tee sinust veel häkkerit. Kui teised häkkerid sind häkkerina tunnustavad, siis oled sa häkker. Selleks, et oma staatust tõsta on mitu viisi aga neil kõigil on üks ühine joon... tee midagi kasulikku ja jaga seda teistega (tasuta). Nagu öeldakse... kõige väärtuslikum asi on aeg... nii et kui sa panustad oma aega ja vaeva näiteks open-source projektide arendusse/testimisse, teed juhendeid/õpetusi või aitad mõnel muul moel kaasa, siis sind tavaliselt selle eest ka tunnustatakse.

Milline on siis minu vaade selle teose kohta. See tundub päris asjalik teos. Seletatakse ära, et milline üks tüüpiline häkker on ning kuidas sinna kultuuri sulanduda. Ma arvan, et paljud IT inimesed on õnnelikud ka selle üle, et oli lahti seletatud häkkeri ja crackeri erinevus (sest meediale meeldib neid ühte patta toppida). Mis puutub vabadustesse ja tsensuuri, siis nende vaadetega jään ma enam-vähem nõusse. Tsenseerimist ei seedi ma üldse (sellepärast ma arvangi, et SJW on hullud) aga mis puutub reeglitesse, siis päris ilma reegliteta ka kohe kindlasti ei saa... nii tekib kaos). Kahe käega olen ma ka selle poolt, et kompetents on tähtsam kui suhtumine. Siinkohal ei pea ma mitte seda silmas, et kui sa piisavalt hea oled, siis võid sa käituda nagu s**apea (kuigi see ei ole ka tõest kaugel). Pigem on asi selles, et osad inimesed räägivad väga enesekindlalt asjadest mida nad tegelikult ei valda ning see jätab mulje nagu nad oleks pädevad antud teemal. IT-s selline asi eriti läbi ei lähe (ja kui läheb, siis on tavaliselt keegi teine kes peab selle supi ära sööma).

Minu käest on ka küsitud, et kuidas häkkeriks saada (kuigi ma ennast häkkeriks ei pea... sest mu teadmised on väga puudulikud). Antud kontekstis peavad küsijad tavaliselt pigem crackerit silmas (mida ma kah ei ole). Tihti arvatakse, et see on umbes sama nagu Wordi või Exceli ära õppimine (õpid paar programmi ära ja oledki häkker/cracker valmis). Mina olen tavaliselt vastanud niimoodi, et häkker peaks olema hästi laiade teadmistega. Et häkkimine on pigem see, kui sa võtad mingi objekti/süsteemi/vms. ja kasutad seda mittesihipäraselt. Ehk siis... kui me vaatame netipanga maksevõimalust, siis tavaline inimene vaatab et ok... siia panen konto nr, siia panen summa ja siia kirjelduse/viitenumbri ja kõik (ehk ta enam-vähem teab kuidas seda kasutada). Häkker vaatab sellise pilguga, et ok... mida ma sellega veel teha saan... mis juhtub kui ma panen siia numbri asemel teksti... või panen negatiivse summa jne. Ta saab aru kuidas süsteemid on ülesse ehitatud... kuidas nad töötavad (võib-olla mitte küll 100% aga mingi ettekujutus on tal olemas).

Viimase märkusena lisaks ma seda, et kuigi teos ise oli kirjutatud suhteliselt neutraalselt (ehk siis arvamused olid põhjendatud ja emotsioonid/isiklikud eelistused olid tahaplaanile jäetud), siis minu arust KKK-ga pandi puusse. Sellest ma saan veel kuidagi aru, et kui inimesed ikka ei viitsi lugeda ja kogu aeg saadavad "palun õpeta mulle crackimist" kirju, et see ajab närvi ja tuleb karmikäeliselt asjad paika panna. Mis mulle aga ei meeldinud on see, et kui Windowsi mainiti, siis tehti seda väga üleolevalt (see heitis minu silmis tervele teosele halva varjundi... nagu loeks mingi eliit/snoobide klubi sisseastumisnõudeid). Loomulikult on Windowsil puudusi (ja mitte vähe) aga nii on ka Linuxil. Ärgem unustagem, et desktop arvutitest on umbes 81% windowsiga ja autor pm. ütles neile kõigile "fuck you, ainult lollid kasutavad windowsi" (fakt, et nii paljud inimesed valivad tasuta OS-i asemel tasulise peaks juba vihjama, et vähemalt tavakasutajate seisukohalt on linuxil veel arenemisruumi - kuigi UI kasutusmugavuse kohapealt on viimastel aastatel suur töö ära tehtud). PS: ja nüüd teen mina nähtavasti sama... luban emotsioonidel võimust võtta. Siinkohal ma mainin, et desktopina eelistan ma Windowsi (gaimz) aga serveritel eelistan linuxit (va. domain controller). Igatahes... kui keegi küsib kuidas häkkeriks saada, siis ma vähemalt oskan ta kuskile suunata kust ta selle kohta infot saab.

9. nädal - Itimehed eri rollides...

Laias laastus võime me juhtimise eri rollideks jagada, kuid seda näeb üliharva, et mõni juht ainult ühte rolli kuulub. Tavaliselt on tegemist mitme eri rolli kombinatsiooniga. Kui me räägime IT-juhi erinevatest rollidest, siis tavaliselt kõige esimesena tuleb meelde juhi roll (see on lausa ametinimetusse sisse kirjutatud). Teise rollina vaatleme me mentorit.

Kui me räägime "juhi" rollist, siis seal oleval inimesel peab olema selge ettekujutus sellest, kuhu ta soovib jõuda ning ta peab olema võimeline ka oma alluvaid sinna viima. Üks näide sellisest inimesest oleks Steve Jobs (1955-2011). Kuigi tema juhtimisstiili kirjeldamiseks kasutatakse vahel selliseid sõnu nagu ülbe, pahatahtlik, diktaatorlik jne. siis üks asi mille poolest teda kiideti oli see, et tal oli (üks) konkreetne nägemus. Mitte ainult seda vaid tal õnnestus ka oma alluvad panna seda nägemust jagama. See tekitas ta alluvates tunde, et nende töö on tähtis (mitte ainult raha teenimise vahend) ning nad olid motiveeritud kõvemini töötama. Tema suhtumine oli selline, et ainult parim on piisavalt hea ning ta uskus, et kui töö ei vasta nõuetele, siis pole mõtet teeselda, et kõik on korras (lihtsalt selleks, et kellegi tundeid säästa). Eelpool sai mainitud, et ükski juht ei kuulu ainult ühte rolli. Steve Jobs sobib suurepäraselt ka arengumootori rolli, mis minu arust võib olla isegi juhi alamroll (sest innovatsiooni jaoks on ikkagi vaja kindlat nägemust ja oskust alluvaid motiveerida - ehk siis juhi oskusi). Ma ütleks, et juhi oskused on siin kriitilised, sest üldjuhul innovatsioon seisneb selles, et sa teed midagi sellist, mida varem pole tehtud (vähemalt mitte hästi/edukalt) ja see tekitab nii alluvates kui ka investorites kahtlusi (et kas see on ikka hea mõte ja kas asju "tavaliselt" tehes poleks ohutum?). Miks Jobs-i diktaatoriks kutsutakse on sellepärast, et kõik tähtsad otsused Apples tegi tema... ja nagu kuulda oli, siis ka päris palju vähemtähtsaid (alates sellest, et millise disainiga bussid Apple töötajaid tööle/koju veavad kuni selleni, et mis toitu nende kohvik pakub). Sammuti tegi ta oma juhtidele selgeks, et vabandused on vastuvõetavad koristajatelt aga mitte neilt. Et kuskil koristaja ja juhi vahel ei ole põhjus (miks asjad halvasti läksid) enam oluline. Selline vastutuse võtmine läks edasi ka juhtidelt alluvatele (öeldakse, et Apple-s on igal projektil vastutava isiku nimi kindlasti kirjas, mis muudab info liikumise paremaks).

Teise näitena võtan ma siis mentori. Siia sobib näiteks selline inimene nagu Jacob Goldman (1921-2011). Kuigi tehniliselt oli tegemist füüsikuga (mitte IT-juhiga), on tema panused IT arengusse märkimisväärsed. Ta töötas kuuekümnendatel Xeroxis juhtiva teadlasena ja seal olles rajas ta Palo Alto Research Center-i (edaspidi PARC). Tolle aja kontoritest eriti arvuteid leida ei võinud ja puudus ettekujutus kuidas personaalarvutid kontorit mõjutama hakkavad. Tema käe all disainis PARC terve hulga innovaatilisi asju nagu näiteks Alto personaalarvuti, Ethernet-i võrk, laserprinter ja graafiline kasutajaliides. Ei ole liialdus öelda, et tänapäeva hiigelkorporatsioonide (Microsoft ja Apple) üheks alustalaks oli just selle mehe käe all välja töötatud tehnoloogia. 1988. aasta intervjuus ütles ta ka ise, et "Xerox-i üheks veaks oli riskide mitte võtmine. Kui tänapäeva personaalarvuti tööstust vaadata, siis on tegemist (mitme) miljardi dollari tööstusega ja me oleks võinud selle kõik endale saada." Nüüd võib teil tekkida küsimus, et miks liigitan ta ennekõike mentoriks aga mitte arengumootoriks/innovaatoriks (kuigi seda oli ta ka kahtlemata), siis põhjus on lihtne. Ta käitus mentorina paljudele teadlastele ja aitas neil luua palju suuremat nägemust projektidest, mille kallal nad parasjagu töötasid. Sammuti tegi ta juhtidele/juhatustele selgeks, et nad peavad mõnda aega ootama enne kui teaduslikest saavutustest kasumit hakkab tulema. Mis oli tema puhul silmapaistev oli see, et ta jagas oma ideid teistega ja lubas teistel oma tööd parandada (edasi arendada). Näiteks PARC-i luues katsus ta nimelt selle teha Xerox-ist veidi eraldiseisvaks (võib öelda isegi, et iseseisvaks), et ta kaastöötajatel oleks rohkem vabadust loominguks ja et nad saaksid ilma muretsemata uusi asju proovida. Tänu sellele valmisid seal igasugused huvitavad ideed, mis tõmbasid palju tähelepanu. PARC-i külastasid paljud firmad, kes hakkasid hiljem nende loodud tehnoloogiat kasutama või teenisid selle pealt suurt kasumit. Näiteks Xerox sai õiguse osta 100 000 Apple pre-IPO aktsiat (IPO - esimene kord kui firma pakub aktsiaid avalikkusele, pre on siis enne seda) selle eest, et nad lubasid Apple inseneridele juurdepääsu PARC-ile kolmeks päevaks. Sealt saigi alguse Apple Lisa (ja hiljem ka Mac) ning samamoodi külastas PARC-i hiljem ka Bill Gates, kes leidis sealt ka motivatsiooni (ja nagu öeldakse... ülejäänud on ajalugu). Goldman lubas firmadel näha mida PARC saavutanud oli just sellepärast, et need firmad suudavad tõenäoliselt nende ideid rakendada ning edasi arendada palju paremini kui nad ise suudaks.